Andrei Ivanovi romaan „Õuduste teater“: kõik on väga depressiivne, lootusetu ja sünge

Andrei Hvostov luges Andrei Ivanovi romaani „Õuduste teater“ ja leidis, et kirjanik oma lugejaid eriti ei armasta.

See, kelle nime ei taha kirjutada ega mainida, väitis 2005. aastal, et Nõukogude Liidu lagunemine oli sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Andrei Ivanoviga on sel nii palju pistmist, et kõik tema tegelased näikse olevat justkui mingid zombid, kes N Liidu lagunemise järgse postapokalüptilise maailma varemetel ringi tuiavad. Teadmata, mida oma eluga peale hakata. Selles mõttes ma pole nõus nendega, kes väidavad, et Ivanovi romaanid kirjeldavad eestivenelaste elu. Paljud eestivenelased saavad üldiselt hakkama, maksavad isegi makse ja puhkavad Egiptuses. Ivanovi tegelased ei maksa iial makse ja kui keegi püüaks neid Egiptusesse saata, siis lööks nad tal silma siniseks.

Ivanovi romaani „Õuduste teater“ tegelaskond on end sisse seadnud Tallinna külje all Põrgumaaks nimetatud piirkonnas. Selle perenaiseks on keegi Alvina Kirs, ühekäeline naisbandiit, kelle mees üritas Põrgumaast teha üht Tallinna n-ö tõmbekeskust butiikide ja muu sellisega. Meessoost Kirsi iseloomustab Ivanov sedasi: „Inimesele kallale karata oli Kirsi jaoks kukepea! Ta tegi hullemaidki tempe ja mitte keegi ei võtnud mitte midagi ette, kõik tahtsid (vaata et kogu riik), et neid probleeme lahendaksid Põrgumaa elanikud ise, sest nad on niisugused inimesed, nemad elavad niimoodi ja neil on õigus enda asju ise klaarida.“