Kui Riina ja Andrus olid 1970. aastate algul veel lapsed, ei olnud Kopli poolsaare lõpus, suurte puude vilus merekaldal, piirkonnas, mida kutsutakse Kopli liinideks (või lihtsalt liinideks), veel ühtegi „kõigi mugavustega“ maja.

Kaskede, sirelite ja kastanipuude varjus kössitasid kahekorruselised puust majad. Pööningul kuivatati pesu. Polnud keskkütet, polnud sooja vett, Rimi asemel käidi väikeses Ranna poes, kus müüdi tangu, leiba, juurvilju ja mõnikord ka pähkleid.

Siin, Koplis, hingati justkui teistsugust õhku ja räägiti teistsugust keelt kui mujal. Kopli kohta öeldi „Koppel“ (mille all mõeldi ainult liinide piirkonda), koridori kohta öeldi „kolidor“.

Riina Valk (nüüd 53), tulevane tapja, elas otse trammitee ääres. Ta kasvas üles peenemas majas, peenemas peres kui enamik ülejäänud selle kandi lapsi, sest tema majas olid WCd korterites ja mitte koridori peale ühised nagu mujal liinidel ning igas korteris oli isegi vannituba. Riina maja kutsuti „juuksuri majaks“, sest allkorrusel juuksuritöökojas lõigati juukseid ja tehti keemilisi lokke. Nüüd on see kitsaste kõrgete akendega maja muinsuskaitse all, kuid seisab vaevu püsti.