Kes kardab Eesti novelli?
Viiendat korda ilmunud kogumikuga „Eesti novell“ seostub tunne, et see peaks tõsise kultuurihuvilise (või kultuurihuvi teeskleva) inimese riiulis igal juhul olema, leiab Katrin Pauts.
Minu riiulis on ainult kaks „Eesti novelli“: üks, kus ka minu novellike sees, ja nüüd seesama, mille arvustamiseks sain. Lapsepõlvekodus peaks novellikogumikke olema rohkem. Mu ähmase mälestuse kohaselt anti nõukaajal välja vennasvabariikide lühijutukimpe ja kõik miskipärast ostsid neid, kuigi neist igava moega köidetest ühegi novelli lugemist ma küll meelde tuletada ei suuda. Nii palju kui olen kirjandushuvilistega lühivormidest juttu teinud, näikse rahval novellide ees mingi tõrge olevat ja keegi ei tea neist õieti midagi, lemmiknovelli nimetamisest rääkimata. Lemmikromaan ja -luuletus on samas igaühel.
