Paul Aguraiuja: monumentidest ja Z-generatsioonist

Tallinna Kunstihoone plaanib oma hoone renoveerimise eelarvest ühe protsendi kulutada NFT-kunstiteose tellimisele, kirjutab Kunstihoone juhataja Paul Aguraiuja.

Olen veendunud, et Z-generatsiooni esindajate seast tuleb väga hoolikalt otsida, et leida see mõni üksik, kellele läheb korda monument linnaruumis. Mul ei ole õnnestunud kohtuda ühegi alla 20aastase inimesega, kes siiralt usuks, et pätsi-pea, joala-rööktulukeste või korstnapühkija paigutamine tänavale või väljakule oleks kõige targem asi, mida linnaruumi parandamiseks teha. Isegi kui kõrvale jätta püstitatava kuju, skulptuuri või installatsiooni kõrge kunstiline sisu ja kvaliteet, usun ma, et me oleme jõudnud aega, kus monumendid on vanade meeste pärusmaa. Noorte jaoks jääb kaugeks nende tähendus, vajadus ja mõte.

Pealekasvava põlvkonna kokkupuude kaasaegse kunstiga on väga ebaühtlane ning sõltub suuresti koolis neid juhendava õpetaja arusaamadest ja entusiasmist. Mõni õpetaja mõistab ise nüüdiskunsti ning jagab seda õpilastega, teine on veendunud, et parimad maalid tehti sada aastat tagasi ning räägib seda ka õpilastele. Samas, kõigis uutes koolides on juba kaasaegset kunsti, mida õpilased näevad iga päev ning mis võiks neile korda minna. Riigi raha eest maju ehitades või renoveerides on kohustuslik kulutada 1% eelarvest kunstiteose tellimisele. Seni on konkursi tulemusena tellitud füüsilisi objekte, olgu need siis seinamaalid või hoonega sobituvad skulptuurid. Karta on, et nii mitmeski kohas on need protsendikunsti raames tellitud teosed ajaga muutunud või muutumas samasuguseks mõistmatuks monumendiks nagu eespool nimetatud linnaruumiobjektid. Andekad ja tublid autorid on olemas, kunstiline kvaliteet on olemas, teostus on äge, aga tähendus, mõte ja vajadus jäävad ajas järjest kaugemaks, sest füüsiline ruum on noorte jaoks kaotamas oma positsiooni digitaalsele ruumile.