Elo Liiv: Eestis ei ole siiani vabadusele pühendatud monumentaalkunstiteost, mis rahvast ühendaks

Skulptor Elo Liiv arutleb monumentide ja monumentaalkunsti olemuse üle.

Monoloog kui sisekõne. Kellega või kellena pean sisemist dialoogi? Kaks mind? Kaks silma, jalga, poolt? Kaks kätt… vasak ja parem. Käed on olulised tegelased, on võimatu eristada, kas skulptuur või monument saab alguse käte koostööst, millele lisandub idee, või vastupidi. Jäin monoloogis Vasaku ja Parema käe tegelaskuju juurde, kelle omavahelise arutluse kirja panin.

Vasak käsi: Alustades sinuga dialoogi eesti monumentidest, mõtlesin igaks juhuks kontrollida üle mõisted. Minu suureks üllatuseks ei kattunud minu arusaam monumendist Vikipeedias ja kunstiajalooraamatutes antud tähendusega.