Eesti Wabariigi koolinoorte seas peeti sõjaväkke kõlbmatuks tunnistamist suisa häbiasjaks

1930. aastatel lõppes Eestis kooliaasta poistele 10päevase sõjalise õppusega, kus lihviti laskeosavust ning muid riigikaitselisi oskusi ja teadmisi.

Sõjaeelse Eesti riigikaitse sihiks oli relvastatud rahvas ehk riiki kaitseb mitte ainult sõjavägi, vaid kogu rahvas. Juba 1929. aastal märkis kindralmajor Juhan Tõrvand, et „rahvahulkasid psühholoogiliselt ette valmistada enesekaitsele on kogu riikliku ja ühiskondliku korralduse tähtsamaid ülesandeid“. Sellesse ettevalmistusse kaasati alates 1927. aastast laialdaselt ka kooliõpilased. Siis kehtima hakanud Kaitseväeteenistuse seadus sätestas koolinoorsoo kohustusliku sõjalise ettevalmistuse.