Siis algas sõda.

Kutsusin isa enda juurde elama, aga ta keeldus. See on mõistetav: oma kodus suudab ju igaüks isegi pimesi ringi käia. Uues kohas oleks tal raske adapteeruda.

Kahe-kolme päeva pärast läksid lahingud tänavatel väga intensiivseks. Ma ei saanud isa juurde minna, see oli liiga ohtlik. Viimaks tuli selleks võimalus 20. märtsil. Kohale jõudes kuulsin naabritelt, et isa suri nädala eest. See ei olnud sõja, vaid tervise tõttu. Naabrid matsid ta maja kõrvale hoovi.

Ma ei tundnud siis kõikehõlmavat kurbust. Kui teie ümber toimub selline jama, ei jää taolisteks emotsioonideks ruumi. Aga praegu, kui näen pilti oma isa hauast mürsukraatri kõrval, tunnen kurbust. Selliseid haudu on Mariupoli hoovides väga-väga palju.

ISA HAUD: Maksõmi isa puhkab mürsukraatri veerel, oma koduhoovis. Nagu väga paljud Mariupoli elanikud, kes sõjas hukkusid.

Mul polnud enam ühtki põhjust Mariupolisse jääda.

Veel enne, kui venelased linna okupeerisid (see on enne draamateatri pommitamist 16. märtsil), proovis Ukraina luua põgenemiseks nn rohelisi koridore. Kahjuks need ebaõnnestusid. Võisid proovida põgeneda kas jala või oma autoga ise tee Zaporižžjasse leida. Hiljem hakkasid venelased samuti evakuatsioonireise korraldama – filtratsioonilaagritesse.

Selle võimaluse tekkeni kulus sõja algusest 53 päeva. Mingi ime läbi jäi minu maja pommidest puutumata, kuigi naabrite oma sai pihta.

Mul ei ole õue peal kaevu. Vesi kadus linnast juba esimestel päevadel. Veevarusid saime pärast seda täiendada kolmel viisil. Kui märtsis sadas lund, kuhjasime kokku suure hunniku, et seda järk-järgult sulatada. Meie rajooni koolimajas oli venelaste söökla. Neil oli seal küllalt süüa ja vett. Küsisime neilt ka endale vett ja nad andsid. Kolmandaks leidsime mõned kuupmeetrid vett veejaamast.

VEEVARUD: Kui märtsis sadas värsket lund, varusid paljud mariupollased seda vee sulatamiseks.

Venelaste korraldatud evakuatsioonireiside kohta liikus palju kahtlusi tekitavat infot. Kuulsin inimestest, kes sealt läbi pääsesid ja hiljem oma teed said minna. See andis kindlust, et ehk ei ole liiga hull. Kui on valida, kas jääda Mariupolisse või minna venelaste evakuatsioonibussile, on viimane variant natuke parem. Mitte lahkudes on iga päev suur võimalus pommide alla jääda. Igaks juhuks käisin ka vene sõduritelt evakuatsiooni kohta küsimas. Suhtlus oli ebameeldiv, nende poolt üleolev, kuid vähemalt sain pisut lisainfot juurde.

Evakuatsiooni päeval tuli kindlal kellaajal ilmuda kokkulepitud kontrollpunkti. Seal ootasid bussid. Edasi viidi meid Bezimenna külasse, ühte koolimajja. Seal tuli oodata oma järjekorda registreerimiseks ja politseijaoskonda minekuks. Koolimaja oli nagu koolimaja ikka - ilma madratsite või muu vajalikuta. Ööbida tuli põrandal.

Kuna mul olid otsa lõppemas eluks vajalikud tabletid, pöördusin murega vabatahtlike poole. Tänu sellele sain aja varasemaks.

Selles punktis tegutsesid vene noored vabatahtlikud Moskvast. Nad jäid mulle selgelt meelde, sest kandsid T-särke kirjadega Molodaja Gvardia (Noor Kaardivägi – sellenimeline raamat oli nõukogude ajal keskkooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas ja rääkis teise maailmasõja ajal Ukrainas, Luhanski oblasti Krasnodoni linnas tegutsenud noorte vastupanuliikumisest – EE).

Risk laagri kasuks otsustades oli minu jaoks tegeikult päris suur. Laagris uuritakse su tausta, näiteks küsitakse, kas on seoseid Ukraina sõjaväe või politseiga. Või kas teed koostööd mõne MTÜga. Minul neid seoseid ikkagi oli: õpetasin kunagi Mariupoli politseiakadeemias lektorina, koostööd teen paljude MTÜdega. Muidugi valetasin neile, et mul pole selliseid kontakte. Minu õnneks ei teinud need „filtreerijad“ eriti head tööd ja pääsesin läbi.

„Filtratsioon“ tähendas, et kui mult olid võetud sõrmejäljed ja mind mitmest küljest pildistatud (nagu vanglas), sain väikese paberi, millel seisis: sõrmejäljed võetud.

SÕRMEJÄLJED VÕETUD: Nii seisab Maksõmi filtratsioonilaagrist saadud peopesa suurusel paberil, mis annab loa edasi rännata.

Edasi on kolm võimalust: olla Venemaal transiidil, paluda Venemaalt põgenikustaatust või kolida elama kuskile Kaug-Itta, kus tööd pakutakse. Neid valikuid sai teha vabatahtlikult. Mina valisin transiidi läbi Venemaa.

Muidugi, üks vahejuhtum tekkis. Mulle öeldi, et olen Donetski rahvavabariigis tagaotsitav, sest mul olid kommunaalarved maksmata. See oli mulle täielik üllatus, sest ma polnud juba 2014. aastast Donetskis elanud. Pidin selle pärast ühe öö vangis veetma. Aga pärast seda, kui maksin ära 500 dollarit (ametliku ülekandena, muuseas), sain taas vabaks.

OLI PALJU ÕNNE: Maksõm võinuks filtratsioonilagris saada palju karmima kohtlemise osaliseks, aga tema õnneks ei viitsinud vene vabatahtlikud olla kuigi põhjalikud.

Valisin transiidi, sest tahtsin tagasi Baltikumi. Donetskis on võimalus tellida taksoteenust Euroopasse, see tähendab, et igas vahepeatuses ootab uus auto, mis viib järgmiseni. Donetski piirilt sõitsime Venemaa piirile, siis Moskvasse ning sealt järgmise taksoga Läti piirile. Kogu reis maksis kokku 300 dollarit ning kestis kolm päeva.

Läti piiril küsitles mind FSB. Enamasti on Ukraina põgenikud kaasa pakkinud sooje riideid, tekke jne. Minul oli palju raamatuid ja teiste asjade seas Eesti elamisluba. See jäi muidugi FSB ametnikele silma: ahaa, Eesti! Seal on probleem vene keele õppega koolides.

Mitteametlik küsitlus kestis kaks tundi. Oli võrdlemisi viisakas. Väga palju uuriti minu osalemise kohta Euromaidanil. Ootamatud olid aga küsimused 2012. aasta kohta, mil tekkis üks probleem pride-rongkäigu korraldamisega. Siis küsitles mind Ukraina SBU. Kõik sai korda, asjad klaaritud. Aga ükski teine ametiasutus ei ole selle teemaga tegelenud. See, et FSB sama asja kohta küsida oskas, tähendab, et venelastel oli olemas minu SBU toimik. See teeb murelikuks. Õnneks ei suudetud küsitlusega midagi ebasobivat leida – muidu ma siin praegu teiega ei räägiks.

Võib öelda, et ukraina keel päästis mu.

Tegelikult oli taas küsimus õnnes. Kui nad proovisid kontrollida, kas see, mida ma räägin, on tõsi, siis nad otsisid infot vene keeles. See imperialistlik mõtteviis... Vene keeles ei ole minu kohta internetis midagi erilist leida. Kui nad oleksid kasutanud ukraina keelt... Ainult paar tähte vahet, aga need tähed olid minu jaoks väga tähtsad. Võib öelda, et keel päästis mu.

Lätti tulime koos ühe vanema naisega. Tema jaoks oli absoluutselt üllatav see, kuidas Läti piirivalvurid temaga inimlikult ja sõbralikult käitusid. Aga tankla poodi sisse astudes tundsime mõlemad, nagu oleks saanud kultuurišoki. Pangakaart toimib, saab tellida sooja hot dogi! Isegi nii primitiivsed asjad tegid palju rõõmu.

Lätist edasi läksin Leetu, kus elasin kuu aega sõbra juures ja nüüd olen taas Eestis, Tallinnas.

Ma ei usu, et Mariupolisse nii pea naasen. Ega Ukrainasse. Mul ei ole ju seal kuhugi minna. Aitan seni annetustega ja oma tööga, mida saan teha distantsilt.“

EMAKEELEPÄEV: Maksõm pidas Mariupolis oldud ajal päevikut. 14. märtsil ehk eesti emakeelepäeval kirjutas ta sissekande eesti keeles.

Artikkel on valminud koostöös MTÜ Mondoga, Euroopa Liidu, Kultuuriministeeriumi ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali rahastatud projekti „Jagatud teekonnad: faktid ja lood rändest 21. sajandil“ raames ning ei pruugi väljendada rahastajate seisukohti.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid