On ka muusikaajakirjanike ja -kriitikute seas neid, kes on võimelised mõnd plaati – või lugu või artisti – käsitlema vaid tema enda piires, suletud teose või kunstnikuna, tõstma ta välja igasugusest kontekstist, millega see plaat žanrite arenguloos olla võiks. (Iseenesest ma kadestan seda võimet; oleks huvitav kas või korra kuulda mõnd lugu, ilma et ta varasema või ümbritseva muusikaga seostuks). Ja siis on rokikännud, neid on kõvasti rohkem, kes peavad muusikas fundamentaalseks ja põhiväärtuslikuks üksnes rock’i – kõik muu on kõrvaline, tühipaljas moenarrus, mis üksnes korraks vilksatab. Mis sellest, et ümbruses helisev maailm kõneleb, et ei kao need diskod ja räpid kuhugi ära.
Kelefa kaardistab oma raamatus seitset – seitset suurt! – žanrit: rokk, R&B, kantri, punk, hiphop, tantsumuusika ja pop (lugege tema intervjuud Areeni kaaneloos, kus ta selgitab, miks jäi välja näiteks reggae), ning ta on aina hargnevad ämblikuvõrgud ja kuhjuvad sipelgapesad, kus askeldavad muusikud, publik ja muusikakriitikud, kirja saanud jutustusena. Hoogsa ja sisutiheda jutustusena, milles detailide rohkus pole koormav, vaid elav, ning kuhu ta on sõlminud üksjagu isiklikku vaadet, maiuspalaks neile, kes armastavad, et neid provotseeritaks vaidlema või enese seisukohti revideerima. Mõistagi jagub siin üksjagu ainest muusikastiilide piirjoonte üle arutamiseks.
