Kassimaalija Katrin Pauts: Ma ei jaksa enam masenduses elada. Näen endal kassimaalijana suurt tulevikku

Kirjanik Katrin Pauts avaldab, kuidas ta end kirjandusega masendusse mässis ja nüüd kasse maalides uut elurõõmu tunneb.

Olles paari nädala jooksul parseldanud kassipilte enam-vähem sama summa eest, mille oleksin teeninud novellikoguga vaeveldes, jõudis mulle lõplikult kohale: kirjandusmaastik on meil täiesti fucked up. Ah et kuidas see kõik juhtus? Kuidas tabas mind see poeetiline, ütleks isegi, et elumuutev epifaania?

Mu teekond kassimaalijaks algas kuu aega tagasi. Juhtusin jumala juhuslikult üht arhitektuurisaadet vaatama. „If it’s not fun, why do it?“ kuulutas keegi keskealine härra põhjendades, mis õudne kihk on täismehel oma aeda Ameerika mäed ehitada. On tarvis, sest on, kurat, lõbus! Ehitaski. Sõitis oma kaadervärgil, hallinevad kiharad tuules lehvimas. Kiljus õnnest. Ei häbenenud midagi. Wow. Sain kadedaks.