Skandaal Rakveres! Kultuurirahvale näidati lootust

Eliisa Puudersell muljetab möödunud nädalavahetusel Rakveres toimunud festivalist Baltoscandal.

Ma päris täpselt ei saa aru, kuidas pärast kõike, mida mõni päev tagasi Baltoscandali festivalil nägin ja kogesin, on üldse võimalik seda millekski formuleerida. Mõned asjad jäid festivalil nägemata, sest inimene kõike ka ei jõua, aga peamised märksõnad, mis minu hinnangul moodustasid festivali lavastuste ja kunstiprojektide ümber ja vahele omamoodi koe, on üksindus, hääbumine, aga ka tunne, et äkki on siin katkises maailmas veel lootust. Selles ämblikuvõrgus oli midagi niivõrd traagilist ja kaunist, et siiamaani istun nõutuna nagu emotsioonidest läbi klopitud märg kalts tolmuses toanurgas ja mõtlen, kuidas siis nüüd edasi.

Esimene lavastus, mis tegi mind iseenda ees täiesti relvituks, oli Liisa Saaremäeli ja Emer Värgi performatiivne installatsioon „Sihtkoht teadmata 12 HMR“. Värsked Rakvere Reaalgümnaasiumi lõpetajad toodi kokku Carola baari, et pidada uuesti maha oma lõpupidu. Umbes täpselt nii, nagu see kõik mõni nädal tagasi juhtus. Ei mingit üledramatiseeritud pidulikkust, vaid puhas ja aus nooruse uljus, summertime sadness ning lootusrikkus täiskasvanuelu teadmatuse ees. Igaüks meist teab seda tunnet ning tõdemust, et tegelikult ei lähe mitte miski nii, nagu me seda 18-aastaselt ette kujutasime. See, kuidas keegi vaatajatest end taaselustatud lõpupeo ajal tundis, on sama erinev kui need noored, kes seal üles astusid. Kõik iseendana ja täpselt sellistena, nagu nad on. Seejuures aga lõpuni teadmata, kes nad on. Pärast seda oli eriti kummaline kuulda, et leidus neid teatriinimesi, kes kippusid noori hindama soorituse kaudu, mis ei puutu absoluutselt asjasse, sest tegemist ei olnud lavaka esmakursuslastega, vaid inimestega, kellest mõni ei ole mitte kunagi isegi teatris käinud. Hinnata kedagi niisuguses kontekstis on umbes sama absurdne nagu omaaegne Arnold Rüütli vastus küsimusele, mis on performance. Pärast „Sihtkoht teadmata 12 HMR“ kogemist jäi saatma ainult kõikehõlmav elusolemise tunne, milles peitub ilu ja hääbumine ja millest maha tulek kestab siiani. „Kõik algab ja lõpeb peoga...“ Sellist teatrit ma mõistan.