„Ta oli kindel, et tuleb tagasi.“ Miks venelased vabatahtlikena Ukrainasse surema lähevad

Ukraina sõjas on elu kaotanud vähemalt 277 vabatahtlikku Vene sõdurit. MediaZona leidis üles kaheksa hukkunu sugulased ja sai teada, miks nad soovisid sõtta minna, mida arvasid sõdimisest ja kuidas surid.

Nelja-aastaselt unistas Uuralites asuvast Asbesti linnast pärit Vladislav Jerahtin politseinikuks saamisest. Keskkoolis vaimustus ta ühtäkki sõjaväelangevarjuri ametist ning pani end kirja sõjakooli katsetele. Ligi 190sentimeetrisel noormehel olid kooli pääsemiseks head võimalused. Aga pärast rahutut ööd telklaagris minestas ta järgmisel päeval riviväljakul kuumuse tõttu, mistõttu järgmistele katsetele teda enam ei lastud.

„Need olid keerulised nälja-aastad. Meil oli neli last ja jagasime toitu võrdselt – polnud nii, et keegi sai rohkem ja keegi vähem. Ta oli kõige suurem ja ilmselt kasvas nii kiiresti, et siseelundkond ei jõudnud sammu pidada. Arvatavasti me ikkagi alatoitsime teda natuke,“ kahetseb tema eakas ema Ljudmilla Jerahtina. Vladislavist ei saanud langevarjurit, aga ta astus lipnike kooli ja teenis Moskva oblastis. Paar aastat tagasi lahkus ta sõjaväest ning läks tööle ühte Jekaterinburgi tehasesse.