Allan Kaldoja reisikiri: riik, kus Vene impeeriumi õmblused ragisevad, aga Türgi sirutab tiibu

Türgi president Erdoğan kohtub Usbekistani ametivenna Mirzijojeviga. Meie aga riigi ainsa vaba erateatri Ilkhom rahvusvahelise programmi juhi Irinaga.

Hudžandist sõidame taksoga Usbeki piirile. Üle läheme jalgsi. Meiega koos on üks mees ja tüdruk, vestleme mehega. Piirivalvurid uurivad meie passe pikalt ja siis lahkuvad nendega. Mõtlen juba, et ehk on nende süsteemis märge minu viimasest visiidist aastal 2014, mil vahest juba liiga avalikult toonast Karimovi režiimi kritiseerisime ja mil Usbeki KGB tahtis äralennupäeva hommikul mu hotellituba läbi otsida, kuid ma neid ukselt edasi ei lasknud… Umbes poole tunni pärast saame passid sisenemist lubavate templitega siiski tagasi.

Võtame koos mehe ja tüdrukuga ühise takso Taškenti. Piirist üle saades muutub mees Tadžiki režiimi häälekaks kritiseerijaks. Ta ise elab peamiselt Istanbulis. Arvasin, et tüdruk on tema tütar, kuid jutu käigus selgub, et hoopis kolmas abikaasa, kellel mees Tadžikistanis järel käis ja kellega nüüd Istanbuli suundub. Ühe peatuse hetkel jään tüdrukuga kahekesi autosse. Uurin tema vanust ja seda, kuidas ta end praeguses olukorras tunneb.