Aasta jazz-plaat on valitud, aitäh kõigile toetajatele!

Moor Mother „Jazz Codes“

8/10

Jazz on veider asi. Justkui lubaks kõike. Ja siis tuleb sealt kandist tonnide kaupa kõige konservatiivsemat muusikat. Paljud nüüd kindlasti pooksid mu üles, aga minu arust on ka see paljukiidetud briti uus jazz’i-laine valdavalt puine, krobeline ja natuke tavaline. Või siis liiga konkreetne? Seda enam teevad rõõmu sellised plaadid nagu Philadelphia multiartisti ja võitleva esteedi Moor Motheri ehk Camae Ayewa „Jazz Codes“.

Jazz on siin just see, mida moodsast vabamuusikast igatseda: tilgub kosmosest, läheb teinekord tee peal kaotsi, liugleb kuukiirel, kiiktoolis! Paistab ähmaselt läbi vihma, maa peale kahe jalaga tammuma ei jõuagi, sest väljendab muusikaliselt intensiivselt hetke, mida kinni ei püüa. Indu on Moor Mother saanud musta muusika ajaloost, jah, kuid tema jaoks pole traditsioonid mingi muuseumi topis, vaid need kestavad täna edasi, lihtsalt teistsugustena, muidu poleks Miles Davis saanud muutuda elektriliseks ega sündida esialgu musta muusika varasalvi tuulanud hiphop. Nina Simone on Moor Motheri maailmas pigem omadus kui ajalooline isik. Selline seenelik, niitidega ühendatud ja kogu välja hõlmav muusikaline tunnetus tähendab ka seda, et praegune kuum žanr Ameerikas, väänlevast räpist sündinud digitaalne ultrasoul, mis pealtnäha on vana kooli hiphopist ja pop-R'n'B-st eemale kaugele kosmosesse irdunud, on tegelikult normaalne traditsiooniline muusika. Moor Motheri üks projekte 700Bliss (koos DJ Haramiga) näitab veenvalt, et lõppe ei ole, on ainult algused, mis on nii jõulised, et piisab nendestki.