Jaak Kangilaski seniilmumata intervjuu: “Kui meil on ühiskonnas erilist, õrritavat, isegi solvavat kunsti, siis on see märk tõelise vabaduse olemasolust”
(13)Möödunud nädalal lahkus meie seast kunstiajaloolane ja õppejõud Jaak Kangilaski. 2019. aasta lõpus tegi äsja 80 aasta juubelit tähistanud mehega intervjuu Eero Epner. Usutlus toona ei ilmunud, kuid nüüd on see teie ees.
2019. aasta detsembris sai Jaak Kangilaski 80aastaseks. Kohtusime seal, kus ta aastakümneid oli käinud – KuKu klubi suitsust läbiimbunud tagaruumides, müütilises kunstilise dialoogi hällis, kus kunagi kohtusid muusikud ja näitlejad, kunstnikud ja kirjanikud. Jürgen Habermas on kirjeldanud kohvikuid avalikkuse sünnipaigana ning Jaak Kangilaski jaoks oli võib-olla see pool KuKu klubi puhul olulisemgi kui seltskonnamelu. Demokraatlik dialoog oli talle tähtis enam-vähem kõiges: vastastikusest lugupidamisest inimestevahelises suhtluses kuni empaatiani kõikvõimalike vähemuste vastu, mis ühiskondlikes protsessides sageli esimesena üle parda visatakse. Säärane dialoogi kallikspidamine lubas tal kunstis hinnata mitte ainult endale meelepäraseid lähenemisi, vaid kaitsta ka nende suundade ja voolude olemasolu, mis tema enda maitsega kuidagi ei klappinud, ja kirjutada mõistvalt isegi inimestest, kes kunsti vihkavad. Allolevas intervjuus kaitseb äsja 80aastaseks saanud kunstiteadlane näiteks radikaalset kunsti, tehes seda ajal, kui Eestis pidasid ministriametit inimesed, kes oleks tahtnud kõige parema meelega igasuguse avangardi ära keelata.
