NÄDALA FILM | „Kus laulavad langustid“ – publik armastab, kriitikud vihkavad

Maria Ulfsak kirjutab viimastel aastatel kogu maailmas tohutut lugejamenu pälvinud romaani „Kus laulavad langustid“ ekraniseeringust.

Delia Owensi „Kus laulavad langustid“ on erakordselt populaarne raamat. Lausa nii populaarne, et see on juba pääsenud maailma kõigi aegade enim ostetud raamatute edetabelisse. Edu valem: tugev iseseisev naiskarakter, kurb armastuslugu, paar paha meest, üks hea mees, võimas loodus ja õigluse jalule seadmine. Ja kui see on see, mida inimesed tahavad, siis oleks rumal seda neile mitte anda. Seega valmis raamatu põhjal kiiresti ka film (lavastas Olivia Newman, produtseeris Reese Witherspoon), mis nüüd üle maailma kinodesse paisati. Nagu arvata võiski – publik armastab, kriitikud vihkavad.

Miks siis nii? Rahvas tahab vaadata illustratsiooni raamatule, mida nad on lugenud – imetleda seda kaunist ja ohtlikku padurat (mere või suure järvega külgnev märgala, mis on perioodiliselt veega kaetud), minna mõtteis Põhja-Carolinasse, elada kaasa Kya muinasjutulisele vaprusele. Kuumad suudlused rannal seksika armastatuga, kui su ümber tiirleb haneparv, on ju nii romantilised – eriti kui viiulid mängivad ja kinnitavad, et on. Pahad on nii pahad! Head on nii head! Mõnusalt lihtne lugu, kus asjad lähevad täpselt nii nagu vaja.