MUUSIKA | Teid ei jäeta siin kunagi maha

Tõnis Kahu arvustab Jakob Juhkami uut albumit.

Kui ma aastate eest tunnistasin siinsamas Eesti Ekspressis, et Jakob Juhkami album „hh“ meeldib mulle, andsin ma ometi mõista, et Juhkam oli ja jäi mulle mõistatuseks. Palju selgemaks ei lähe pilt sellelgi korral. Tema muusika pole ses mõttes küll mingi mure. Tehke proovi ja te näete, et „L“ – pea kõik tema 28 kompositsiooni 66 minuti sees – on teravmeelne ja elegantne ning tahate sellest ehk teistelegi rääkida.

Pingeallikad asuvad vähemalt minu jaoks mujal. Aga kujutlegem korraks mingit arenenud düstoopilist ühiskonda, kus peamiseks valuutaks inimsuhtluses on emotsioonid. Ja need emotsioonid pole midagi subjektiivset, vaid just vastupidi. Nad on kodeeritud objektiivsetena, disainitud ja pakendatud ega ole mõeldud mitte ainult sulle, vaid ka kõikidele teistele. Neid saab õigel moel kombineerida ning selleks on ka vastavad käsiraamatud ja koolitused ja kõik muu. Aga kõik see, mis on „loomulik“ ja „siiras“ ja väga isiklik, tolles ühiskonnas väärtust ei oma.