Maarjamäe keeruline olemus: kahju, et andekad kunstnikud pidid oma palangu okupatsioonivõimu idiootses ahistuses valla päästma

Maarjamäe erinevatest ajaloolistest kihistustest kirjutab Erki Aavik.

Tallinna Maarjamäele on kogunenud nii palju ajalugu ja mälestusi, et esialgu alles hoogu võtvad pinged on – kogemuspõhiselt hinnates – vaat et vältimatud. Üksteisega üsna huvitavas seoses olevad nähtused ja artefaktid, sündmused ja objektid ning asutused on naabriteks kolinud kuidagi märkamatult. Omanikud-otsustajad on erinevad, poliitilised ja kollektiivsed, mistõttu on juba käima läinud vaidlustel õige mitu kihti.

Kõigepealt, 1940. aasta detsembris maeti varem Ristimäe ja Suhkrumäe nime kandnud Maarjamäele ümber 1919. aasta algul Naissaare vangilaagris hukatud Nõukogude Balti laevastiku meremehed. 1941. aasta suvel tegid sakslased samasse kohta oma kangelaskalmistu. (Ajaloolane Toomas Hiio: üle 2300 Saksa sõduri ja mereväelase, nende seas ka sadakond eestlast; ajaloolane Eerik-Niiles Kross: sinna on maetud ka punaste poolt 1941. aasta suvel hukatud Eesti lendurid, samuti hukatud Erna rühma sõdurid ja mõned metsavennad.)