EKSPRESS GRUUSIAS | Ekspresidendi Mihheil Saakašvili ema võitleb poja elu eest. „Ta jääb päev-päevalt nõrgemaks“
(26)Kuidas saab sädelevast ja edukast presidendist tosina aastaga oma kodumaal vang? Sellest räägib intervjuus Eesti Ekspressile Giuli Alasania, kes elas oma poja Mihheili kõrval läbi nii uskumatud muutused.
„Tulin just haiglast Mihheili juurest,“ ütleb Giuli Alasania (76), Gruusia ekspresidendi ema. „Tavaliselt käin tema juures iga päev kella neljast viieni, aga täna läksin hommikul, sest pean õhtul korraks Türki sõitma.“
21. sajandi esimesel kümnendil pälvis kõikjal omamehelikult Mišaks kutsutud Mihheil Saakašvili SRÜ riigijuhtidest rahvusvaheliselt enim tähelepanu ja tunnustust revolutsiooniliste läänelike ümberkorralduste eest. Veel mõni aasta tagasi jälgis maailma meedia Saakašvili tormilist tegevust Ukrainas, ent täna vaevleb võimu kuritarvitamise eest vanglakaristust kandev mees näljastreikide tulemusel tekkinud tervisehädade tõttu Thbilisi vanglahaiglas.
Gruusia ülikooli rektor Giuli Alasania võttis mind vastu eelmisel kolmapäeval oma kabinetis. Tee suure õppehoone seitsmendale korrusele viis läbi vestibüüli, kus parajasti vormistati esmakursuslaste pabereid, ning mööda veel lahti pakkimata uut mööblit täis koridore. Suurejoonelise nimega erakõrgkooli, kus tudeerib üle 5000 üliõpilase, asutas Alasania ise koos ajaloolasest sõbrannaga kakskümmend aastat tagasi.
„Mihheili on läbi vaadanud paljud arstid, aga kõik nad panevad eri diagnoosi,“ kirjeldab murelik ema poja tervislikku seisundit. „Ta jääb päev-päevalt nõrgemaks. Mõni päev teeb Mihheil tõustes vaid kaks sammu ja tunneb end juba kurnatuna.“
Verivaeses, autokraatlikus ja korrumpeerunud riigis avas akna läände 2003. aastal Saakašvili juhtimisel toimunud „rooside revolutsioon“. Vaid mõne aastaga juuriti välja korruptsioon, Gruusiasse hakkas voolama välisinvesteeringuid ning esimese lääneliku SRÜ liikmesriigi president võõrustas 2005. aastal Thbilisis juubeldava rahvahulga ees kolleeg George Bushi.
„Tema saavutused olid fantastilised! Ja ma ei ütle seda põhjusel, et ma olen ta ema. Ma ei uskunud, et sellised asjad on võimalikud. Gruusia oli N Liidu kõige korrumpeerunum osa. Enne Mihheili oli võimul Eduard Ševardnadze, kes oli ka andekas mees, aga nõukogude aja produkt.“
Vanaroosas moodsa lõikega kleidis Giuli Alasania räägib vaikselt, sõbralikult naeratades. Miski tema käitumises ei vasta stereotüübile üliemotsionaalse väljenduslaadiga grusiinist.
„Mõni päev teeb Mihheil tõustes vaid kaks sammu ja tunneb end juba kurnatuna.“
„Üks saavutus oli vabanemine seaduslikest varastest, kes ühiskonda kontrollisid. Aga nüüd on need inimesed siin tagasi! Kriminaalne olukord on muutunud kohutavaks, selles on süüdi tööpuudus. Ja paljud inimesed – head spetsialistid – lahkuvad riigist, sest majanduslik olukord on talumatu.“
Alates 2012. aastast juhib Gruusiat oligarh Bidzina Ivanišvili asutatud partei Gruusia Unistus. Mullu teatas Ivanišvili, kelle varanduse suuruseks Forbes hindab kuus miljardit dollarit, et loobub poliitikast. Ent Gruusias teavad kõik, et sisuliselt juhib riiki ikka mees, keda tema ärihuvide tõttu kahtlustatakse Kremlist sõltuvuses olemises.
„Meie valitsus pöördus totaalselt Venemaa poole. Nüüd nad ei tea, mida teha, sest Ukraina on nii edukas,“ kurdab Alasania leebel toonil. „Riiki juhib üks oligarh, kuigi formaalselt pole ta keegi. Tal on raha rohkem kui meie riigieelarves. Paljude inimeste jaoks on ta iidol, aga tal on ainult raha, tal ei ole mõtteid, kuidas Gruusiat arendada.“
Ukraina sõda nuumab Gruusia majandust
Erinevalt Eestist on sõda Gruusia majandusarengut kõvasti kiirendanud. Järsult on kasvanud riiki läbivad kaubavood ja juurde tulnud välisinvesteeringuid. Kui Eesti sulgeb oma piiri vene turistidele, siis hoolimata 2008. aastal kahe riigi vahel toimunud sõjast saavad venelased Gruusiasse ikka viisavabalt. Seetõttu kasvas tänavu suvel vene turistide arv 3,5 korda ning kümned tuhanded venelased on Gruusiasse elama asunud. Suur venelaste tulv tekitab aga paljudes grusiinides tõsist rahulolematust.
Saakašvilile sai omal ajal saatuslikuks see, et pärast edukaid uuendusi muutus ta ise autokraatseks ning hakkas ehitama võimumonopoli. Kaotas seetõttu populaarsuse, tema ja ta erakond jäid opositsiooni.
„2012. aasta parlamendivalimiste järel soovitasid paljud ELi inimesed tal riigist lahkuda, sest uutel võimudel oli plaan ta ära tappa. Seepärast oligi ta sunnitud lahkuma. Algul oli ta USAs ühe ülikooli juures. Aga Mihheil on liiga aktiivne, et professorina loenguid pidada! Siis kutsuti ta Ukrainasse.“
Kuna Gruusia valijate enamik sallis Saakašvilit ja tema Ühinenud Rahvuslikku Liikumist umbes sama vähe nagu Eesti valijate enamik Edgar Savisaare juhitud Keskerakonda, alustas ta 2015. aastal toonase presidendi Petro Porošenko kutsel tööd Ukrainas.
„Odessa kubernerina oli tema suurim saavutus elanike meelsuse muutmine, suur osa neist soovis kuuluda Vene Föderatsiooni. See suhtumine õnnestus Mihheilil ära muuta ning Odessa inimesed hakkasid üle minema ukraina keelele,“ väidab Alasania.
Ent üsna ruttu läksid konfliktse ja enesekeskse Saakašvili suusad Ukraina presidendiga lootusetult risti. „Ka Odessas tegi ta politseireformi, kordas kõiki oma Gruusia edukaid reforme. Aga see polnud lihtne, keskvõim ei toetanud Mišat, sest kadus võimalus korruptiivset tulu teenida. Porošenko oli korrumpeerunud ärimees, minu poeg võitleb alati korruptsiooni vastu ja sellepärast ei tulnud nende koostööst midagi välja. Lõpuks sunniti ta Ukrainast lahkuma.“
Lootis kodumaale naastes pealinna peale marssida
Mullu oktoobri alguses tegi Saakašvili fidelcastroliku katse käivitada kodumaale naastes revolutsioon. Ta sisenes ebaseaduslikult riiki ning kutsus inimesi Thbilisi peale marssima. Paraku näitasid samal ajal toimunud kohalikud valimised endiselt suurimat toetust oligarh Ivanišvili Gruusia Unistusele. Rahvas Saakašvili üleskutsele ei järgnenud ning ta vangistati varasemate, võimu kuritarvitamise eest tehtud kohtuotsuste alusel.
„Ühelgi neist kohtuotsustest pole seaduslikku alust, nad on kõik fabritseeritud. Mihheil protestis kinnivõtmise vastu, ta lohistati autost vanglasse ning rüseluse käigus sai vigastada tema kael ja selgroog,“ kirjeldab järgnenut ema.
Kuueks aastaks vanglasse pandud mees alustas vastuseks näljastreiki.
„Tema esimene näljastreik kestis 53 päeva. Algul oli ta Rustavi vanglas, kus pidi koos elama igasuguste kriminaalidega. Ta ei saanud seal algul magada, sest kambris põles kogu aeg tuli. Sellise piinamise korraldasid administratsiooni teadmisel mõned vangid. Lõpuks kukkus ta kokku. Lõi kukkudes pea vastu põrandat ja kaotas teadvuse. Kui poleks olnud tema advokaate, oleks ta võinud ära surra.“
Ema võis poega külastada vaid korra kuus. Alles siis, kui Saakašvili viidi üle vanglahaiglasse, võimaldati külastusaega tund päevas. Eakas daam pole katsumustest hoolimata kaotanud huumorimeelt: „Naljakas lugu, et kõik need vanglad ja haiglad, kus Mihheil on pärast Gruusiasse naasmist olnud, ehitas ta presidendina ise. Ta oleks need nagu enda jaoks teinud.“
Saakašvilit on soovinud vanglas ja haiglas teiste seas külastada paljude riikide parlamendiliikmed, samuti Ukraina inimõiguste ombudsman ja ajakirjanik Dmõtro Gordon. Ühelegi neist pole kohtumist võimaldatud.
„Ta on seal on ilma telefonita! Nad kardavad mu poega nii väga. Kardavad, et ta suudab nad vanglas olles võimult kukutada,“ räägib Alasania. „Ta saab ainult televiisorit vaadata. Viimastel päevadel on Mihheil õnnelik, sest Ukraina vastupealetung on nii edukas. Mihheil armastab Ukrainat. Ta on Ukraina kodanik, Gruusia kodakondsus võeti talt ära.“
Tänavu suvel otsustas Euroopa Liit anda kandidaatriigi staatuse Ukrainale ja Moldovale, kuid mitte veel Gruusiale. Eitav otsus tõi nelja miljoni elanikuga riigi pealinna tänavaile viimaste aastakümnete suurimale meeleavaldusele 120 000 euromeelset ja valitsusega rahulolematut grusiini.
„See on loomulik, sest valitsus on oma orientatsiooni muutnud ning pöördunud Venemaa poole,“ väidab Alasania. „Vormiliselt nad räägivad eurointegratsioonist, aga ükski tegevus ei toeta seda juttu. See valitsus tegeleb ainult Ivanišvili varanduse kaitsmisega, riigist ei hooli nad üldse.“
Euroopa Liit: olge inimlikud ja laske ekspresident vabaks
„Tema palatis ei saa aknaid avada, ta on juba peaaegu aasta elanud ilma värske õhu ja päikevalguseta,“ kirjeldab oma karjääri tippaastatel Thbilisis kõiki lääne liidreid ja ka kümneid Eesti poliitikuid võõrustanud ekspresidendi praegust olukorda Alasania.
„See on üks tema nõrkuse põhjuseid. Gruusiasse jõudes kaalus ta 120 kilo, aga nüüd kaalub 89,“ tõdeb ema ja muigab siis: „Selline kaalukaotus poleks ju halb, aga tema on väga nõrk!“
Gruusiasse jõudes kaalus ekspresident Saakašvili 120 kilo, aga pärast näljastreike ning nende tõttu tekkinud anoreksiat 89 kilo.
Ka Saakašvili tervislikku olukorda arvestades soovitas Euroopa Liit endise presidendi inimlikest kaalutlustest lähtudes ja parima võimaliku ravi tagamiseks vabastada. Arstide hinnangul põeb ekspresident posttraumaatilist stressi, näljastreikide tagajärjel tekkinud anoreksiat ning arstide arvates vajab ravi nii tema füüsis kui ka vaimne tervis.
„Ta on tõesti raskelt haige. Kui tal on peavalud, antakse talle aspiriini. Ravitakse sümptomeid, aga keegi siin Gruusias ei tea, mis haigust ta põeb. Konsiiliumides osalenud arstid ütlevad kõik: siin Gruusias ei ole meil selliste probleemide ravimiseks kogemusi. Meie arstid tunnistavad seda ausalt.“
Nüüdseks on Saakašvili teatanud, et loobub lõplikult poliitikast. Alasania tunnistab, et poeg ülehindas kodumaale naastes rahulolematust valitsusega ning oma populaarsust. „Ta oli valmis, et ta kinni võetakse. Kõik ta Ameerika ja Euroopa sõbrad ütlesid: ära mine Gruusiasse, sind pannakse kindlasti vangi! Ma arvan, et ta lihtsalt igatses Gruusiat nii väga. Muidugi on ta veidi pettunud, et inimesed on siin nii passiivsed, seda ta ei osanud oodata.“
Giuli Alasania on otsinud võimalusi poja välismaale ravile toimetamiseks, kõige toetavam on olnud Poola. „Poola president ja peaminister on pakkunud võimalust, et Mihheili võib viia Poolasse ravile, aga valitsus seda ei luba.“
Tugev surve Euroopa Liidult haige ekspresidendi vabastamiseks jätkub. „Aga ma ei ole kordagi kuulnud, et Mihheil kahetseks otsust Gruusiasse tagasi tulla,“ ütleb Giuli Alasania, kelle kalendris on päevast päeva neljast viieni aeg kinni vangistatud poja külastamiseks.
