Avalugu on „Post Boner“. Kaunis pealkiri, veelgi kaunim lugu. Peaaegu seitse minutit kukerpallitavaid kitarririffe, jalgamurdvaid tempovahetusi ja täiesti pöörast trummimöllu. Trummid on üldse kogu „Seems Normali“ lõikes ebanormaalselt head. Need hoiavad (näilist) kaost kindlalt liipritel, aga pillutavad sind sellegipoolest justkui sihitult üles-alla. Kohati maoli vastu maad, siis jälle peaga laest läbi otse keset naabri romantilist deiti.