Kuidas õnnelikust abielunaisest sai ahistav jälitaja. „Miks ma ei või minna mehe ja tema uue kaaslasega koos kinno?“

Kõrvalseisjatele võis tunduda, et Margus ja Merle on musterperekond nagu kodulaenu reklaamist. Ent siis läksid nad lahku ja Merle sattus kohtupinki süüdistatuna ahistavas jälitamises.

2017. aasta varakevadel, kui Riigikogu hakkas arutama ahistava jälitamise kriminaliseerimist, oli varajastes neljakümnendates eluaastates Merlel* muudki teha kui poliitikauudiseid jälgida.

Kaks koolis käivat last ja mees. Töö vabakutselisena. Aed. Suur elamine. Suusareisid. Kõrvalseisjatele võis tunduda – musterperekond, nagu kodulaenu reklaamist välja astunud.

„Meile ei valmistanud muret paljud asjad, mis teistele valmistavad,“ meenutab Merle nüüd, „meil polnud mingeid riide lastekasvatamise ega majapidamise teemal.“

Nüüd, viis aastat hiljem, on kõik muutunud. Lastest ja mehest elab ta lahus. Merlet polnud varem trahvitud isegi mitte piletita sõidu eest, nüüdseks on tal aga seljataga pikk kohtumenetlus, kus naine mõisteti süüdi ahistava jälitamise paragrahvi alusel, mille olemasolust tal varem aimugi polnud.