Leo Rohlin õpetas õpetamata

Tunnustatud keraamikut, õppejõudu ja Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessorit meenutab keraamik Ingrid Allik.

Minu tutvus Leo Rohliniga algas 46 aastat tagasi. Pärast ERKI sisseastumiseksamite varjus tehtud luhtunud katset lavakasse pääseda ja enne Peda eksamite lõppu kutsuti mind tagasi kunstiinstituuti. Ekslesin Tartu maantee maja pimedas keldris, kus mind sepikoja meister õige isikuni juhatas. Leo istus väikeses tehnoloogialaboris ning vestluse tulemusena määrati mu elutee, tõstes mu joonealuse staatusest joonepealseks. Mäletan Leod õpiajast enamasti teksatagi meenutava blusooniga, sigaret näpu vahel, nagu tol ajal kombeks, kindlasti pigem linnapoiss, aga üldse mitte härra, kuigi oli osakonnajuhataja.

Esimesel kursusel tegime Dagmar Kotli palvel tema ikebanakursuse tarvis keraamilisi anumaid, vastutasuks õpetas Dagmar meile ikebanat ja jaapani kultuuri. Mingil moel sai Leo paigutada juba järgmisest õppeaastast selle aine meie õppeprogrammi, kus see püsis viienda kursuse lõpuni. Tegime väljapanekuid ERKIs, Sõpruse kinos, teatris ja eriti suurejooneliselt Lillepaviljonis. Küsisime Leolt näituse tarbeks tema selleaegseid suuri vorme. Mulle tundus, et Leo oli rahul oma vorme kasutuses nähes. Sain nende esemetega läbi selle koostöö lähedaseks, silitades nende glasuuripindu ja kumerusi ning õppides kavalustega nende veepidamatust varjama. Kui põnev värvikombinatsioon tuli sügislehtedes okstest ja Leo Rohlini hiigelsuure taldriku puna-sinikirjust krakleest! Tegelikult on tema kuulsad krakleed omamoodi tehnoloogiline „praak“, mis tuli tollal kasutuses olnud savide ja glasuuride kokkusobimatusest. Pole siis ime, et talle kuulub ütlus: ebaõnnestunud proovid on kõige paremad proovid, neist õpid kõige enam.