Kirjanike Liit 100: kas veel üks sajand virelemist?

Raha pärast kirjutamine ei kõla õilsalt. Aga kroonilisel vaesusel on närune omadus: muserdab vaimu.

Iga kirjatsura süda täitub ülevuse ja elevusega, kui ta loomeliidu liikmeks võetakse. Minagi mõtlen sellele päevale ikka harduse ja tänuga. Aga mitte ainult mõõga ja mantli mängudest ei taha ma juubelijutus kõnelda, mis siis, et kõiksugu raha- ja olmejutud kirjarahvale teps mitte ei meeldi.

Tänutunde ja kaasaelamisega mõtlen ka meie esimehele Tiit Aleksejevile, kes peale loominguliste tegeleb ka majandus- ja ametiühinguasjadega. Viimastes on meie džentelmenlik ja diplomaatiline juht liiga tihti liiga üksi jäänud. Kirjanikele pole aktivism mokkamööda, põhjendab ta ise, miks ülejäänud liikmed peale käputäie käratsejate püsivad vait nagu kuldid rukkis, kui kõne all on kirjanike majanduslik toimetulek, ravikindlustuse ja laenutustasu küsimused ning muud maised mured.