Raamatus „Kirjad“ on aga dialoog tekitatud täiesti teadlikult. Kirjavahetusse astuvad kaks Eesti kirjandusklassikut, Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu ettekavatsetult, sihiks jõuda raamatu kujul kaante vahele. Et nagu ajaksid omavahel juttu, avalikult. Tundub ju, et kirjade intiimsusaste on suurem kui esseedena vormitud tekstidel, kirjadest võiks kirjaniku alasti olemus ehk paremini välja valgustuda. Kuigi mis keerulist salapära saab leida kirjanikust, kelle leib ongi olnud aastakümneid oma sisemaailm lugeja ees pahupidi pöörata. Seda intiimsust vast lugeja Kaplinski-Õnnepalu puhul ei eeldagi, pigem otsiks huvitavaid mõttekäike, mis tekivad mõtteid ühendväljal edasi-tagasi saates. Ja need ei olegi kokku põimitud esseed, ongi suhtlemine, kirjavahetus. (Kas nad saatsid neid üksteisele postiga, ei teagi, arvan, et ikka elektronpostiga, mõlemad on arvutiasjanduses kodus.)

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid