RAAMAT | Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetus maailma päästmisest, iluaiandusest ja suremisest

Tiina Jõgeda luges Eesti kirjandusklassikute kirjavahetust.

Hiljuti otsisin linna pealt marki. Ümbriku olin leidnud ühe supermarketi alumiselt riiulilt, see lihtsalt vedeles seal, ja kuna üksiku ümbriku hinda ei osanud müüja öelda, siis ma panin selle pihta, viisin küpsisepaki ja mahlapudeli all lihtsalt üle. Sain lõpuks kirja saadetud. See oli ühekordne nostalgiaeksperiment, sest arvutiajastul pole kirjade-markidega jändamisel mõtet. Epistolaarne kunst – kellegi teisega paberil rääkimine – teeb oma viimseid hingetõmbeid. Mitte ainult selle pärast, et suhtlusäppides saab mugavalt kõik olulise ära öelda paari sõnaga, vaid seetõttu, et puudub retsipient – vastuvõtja, dialoogi ei teki.

Raamatus „Kirjad“ on aga dialoog tekitatud täiesti teadlikult. Kirjavahetusse astuvad kaks Eesti kirjandusklassikut, Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu ettekavatsetult, sihiks jõuda raamatu kujul kaante vahele. Et nagu ajaksid omavahel juttu, avalikult. Tundub ju, et kirjade intiimsusaste on suurem kui esseedena vormitud tekstidel, kirjadest võiks kirjaniku alasti olemus ehk paremini välja valgustuda. Kuigi mis keerulist salapära saab leida kirjanikust, kelle leib ongi olnud aastakümneid oma sisemaailm lugeja ees pahupidi pöörata. Seda intiimsust vast lugeja Kaplinski-Õnnepalu puhul ei eeldagi, pigem otsiks huvitavaid mõttekäike, mis tekivad mõtteid ühendväljal edasi-tagasi saates. Ja need ei olegi kokku põimitud esseed, ongi suhtlemine, kirjavahetus. (Kas nad saatsid neid üksteisele postiga, ei teagi, arvan, et ikka elektronpostiga, mõlemad on arvutiasjanduses kodus.)