Bandcampi platvormil on artist kleepinud Borm Bubu muusikale sildid „black metal“, „doom metal“, „punk“, „grunge“ ja „indie“, mis elamuseks tõesti mingil määral ette valmistavad, sellele raamid annavad – aga me vist ei räägiks sellest albumist nii palju, kui Eplik neid piire nihutada ei üritaks ja selle juures pidevalt üllatada ei suudaks. Lühike sissejuhatus – albumi nimipala „Code Brown“ – trallitab mööda psühhedeelia- ja progeradu (ja see pole viimane kord, mil Les Claypooli (Primus) huumorisoon ja bassikäsitlus Borm Bubu viisides kummitamas käivad; vt „Fortress of Solitude“). „Seeking Joy“ on ootamatult siiras metalaul loomingulise potentsiaali raiskamise võludest. Stoner-doom-satiirilist räppjoigu „Hoodi sangar“ kuulates pean innukalt noogutades nõustuma Zahiri trummari Kiinaga, kes sama pala jagades nentis, et „üldse ei muretse kodumaise muusika tuleviku pärast“.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid