MUUSIKA | Ulakas ja terane piirinihutaja oskab kruttida igaühe nuppe

Mart Kalvet arvustab Villem Epliku soolodebüüti.

Villem Epliku esik-sooloalbum, Borm Bubu nime alt ilmunud „Code Brown“ ei ole vist päris uus muusikastiil, aga kõlab küll nii pretensioonikalt, et võiks olla. Võib ju väita, et eksperimentaalsete kodustuudio-soolosalvestiste buum tipnes juba kümnendi eest, ent „Code Brown“ on ilmekas tõend, et kadunukest leinata on veel vara.

Bandcampi platvormil on artist kleepinud Borm Bubu muusikale sildid „black metal“, „doom metal“, „punk“, „grunge“ ja „indie“, mis elamuseks tõesti mingil määral ette valmistavad, sellele raamid annavad – aga me vist ei räägiks sellest albumist nii palju, kui Eplik neid piire nihutada ei üritaks ja selle juures pidevalt üllatada ei suudaks. Lühike sissejuhatus – albumi nimipala „Code Brown“ – trallitab mööda psühhedeelia- ja progeradu (ja see pole viimane kord, mil Les Claypooli (Primus) huumorisoon ja bassikäsitlus Borm Bubu viisides kummitamas käivad; vt „Fortress of Solitude“). „Seeking Joy“ on ootamatult siiras metalaul loomingulise potentsiaali raiskamise võludest. Stoner-doom-satiirilist räppjoigu „Hoodi sangar“ kuulates pean innukalt noogutades nõustuma Zahiri trummari Kiinaga, kes sama pala jagades nentis, et „üldse ei muretse kodumaise muusika tuleviku pärast“.