TEATER | „Stereo“ mattub mälestuste kuhja alla

Katrin Tegova kirjutab Tartu Uue Teatri uuslavastusest „Stereo“.

Kui hakkame tegelema meenutamise ja mälestustega, kas me oleme siis vanaks jäänud? See küsimus tekkis mul, kui vaatasin Ivar Põllu uuslavastust „Stereo“, mis septembri lõpus avas Tartu Uue Teatri 15. hooaja. Põgusa tutvustuse järgi tegeleb lavastus mälestuste ning minevikku kinnijäämisega, mis ei luba meil elada praeguses hetkes, pühenduda olemasolevale ja inimestele enda kõrval. „Stereo“ tutvustuses deklareeritakse veel, et „lavastuse loomise jaoks ei ehitatud ühtegi uut asja, ei õmmeldud ühtegi uut kostüümi ega toodud lavale ühtegi emotsiooni, mida pole varem Uues Teatris läbi elatud. Kõik esemed, kostüümid ja emotsioonid on pärit 14 aasta jooksul Tartu Uues Teatris esietendunud Ivar ja Kristiina Põllu lavastustest.“

Kostüümide ja asjadega on nagu on, aga tundeid siiski kontrollida ei saa. Ma usun, et ikka on veel neid emotsioone, mida keegi pole Tartu Uues Teatris tundnud; ka mina tabasin end uutelt tunnetelt, vähemalt ma ise usun nii. Esimest korda mõtlesin lavastust vaadates, et kas see on nüüd mingi etapi lõpp ja kokkuvõte. Või siis uue algus Tartu Uues Teatris? Tartu Uue Teatri essents, juubelilavastus, hüvastijätt? Või rohelavastus, kus midagi juurde ei toodeta, ka mitte tundeid, elamusi? Kindlasti on „Stereo“ kummardus kostüümikunstnikele, lavastuskunstnikele, rekvisiitoritele.