President Meri – Euroopa suur narr

Meelis Oidsalu kirjutab äsja esietendunud lavastusest „Lennart. Pöördtooliaastad“.

Eluloolavastuste vaatamine seab publiku omapärasesse ootuste konflikti. Esiteks tahaks (vähemalt osa publikust) teatris kogeda mingit ülendatuse tunnet või saada elamuse osaliseks, teisalt aga ka kustutada uudishimu inimese suhtes, kelle elust lavastus kõneleb. Neid kaht ootust korraga rahuldada on raske, eluloojutustused kipuvad selleks olema liiga sattumusliku kompositsiooniga, pealegi pole elus – eriti poliitikaelus – pühakuid.

Üks võimalus seda ootuste konflikti lahendada on lavastuse nimikangelase tingimusteta sakraliseerimine ja just selle tee on nii näidendi autor Jaak Jõerüüt kui lavastaja Karl Laumets Lennart Meri elust kõnelevas lavastuses „Lennart. Pöördtooliaastad“ valinud. Jõerüüt on avaldanud näidendi vormis armastuskirja Lennart Merile ja ta tekst on leidnud väärilise lavastaja, sest Laumets valdab kangelaste armastamise kunsti. Liigagi maitsekalt.