Riigikohtu seisukohalt ei pea äriühing ise maksueelist saama – piisab, kui maksueelise saab ükskõik kes selle tehingute ahela asjaolusid tervikuna vaadates sai maksueelise.

Asja õigeks lahendamiseks saatis Riigikohus asja uuesti lahendamiseks alama astme kohtule, et kindlaks teha, kas kaebaja töötaja teadis kõigi tehingupartnerite kohta, et nende väljastatud arved on seotud maksupettusega. Kohus rõhutas, et asjas on tuvastatud mõned tehingud, kus töötaja korraldas ise kauba ostmise algselt müüjalt, kuid lasi vormistada arved käibemaksuga muudes tehingutes tehingupartneriks olnud käibemaksukohustuslasest osaühingul.

Eeltoodust tulenevalt on siiski vajalik maksusumma määramiseks kindlaks teha, et töötaja kõigi tehingute puhul teadis, et tehing oli seotud näilike tehingute ahelaga ning seeläbi maksupettusega.

Maksuasjades kehtis seni kaks ettevõtja riske oluliselt suurendavat põhimõtet: see on tehingute võimalik ümberhindamine maksuhalduri poolt tegeliku majandusliku sisu järgi ja ümberpööratud tõendamiskoormus, mis teisisõnu maksuhalduri poolt õhku visatud kahtluse puhul võimalikust pettusest tähendab, et äriühing peab tõendama, et ta pole pettur. Nüüd on Riigikohus lisanud ka kolmanda doominokivi, mis tähendab praktikas, et äriühing vastutab pettuse eest ka siis, kui petiseks on madalama taseme ostujuht.

Mõistagi tekib küsimus, kas vaadeldav Riigikohtu lahend väljendab ka seadusandja tahet või on kõrgeim kohus asunud pigem ise seadusandja rolli. Õigusriigile kohasem oleks põhimõttelised küsimused lahendada siiski parlamendis.

Advokaadibüroo HansaLaw OÜ

Jaga
Kommentaarid