Beebi äkksurm tõukas üksikema täielikku vaesusesse: sellest ei räägita avalikult, aga lõpuks peaks

Laupäeval, 15. oktoobril kell kolm päeval kogunes Merimetsa haigla lähedal asuvasse matusebüroosse paarkümmend inimest. Nad tulid hüvasti jätma viiekuuse Renariga.

Kui beebi lapsehoolduspuhkuse ajal sureb, jääb vanem ilma vanemahüvitisest ja kaotab ravikindlustuse. Erely Johanson on sunnitud omal nahal kogema: raskel leina ajal tuleb asuda hoopis võitlusse hakkamasaamise nimel.

Krapsakas väikemees suri ööl vastu 6. oktoobrit une pealt. Tema surmatunnistusele kirjutati surma põhjuseks „äkksurm“.

Vahetult enne ärasaatmist andsid matusebüroo töötajad Erelyle väikese saviplaadikese, kuhu nad olid vajutanud beebi jalajälje. Talle öeldi, et esmaspäeva hommikul toimub tuhastamine.

Väikemehe ema Erely tühi pilk püsis ärasaatmisel ainiti poja roosadel huultel. Ta kordas endale, et pole poja surmas süüdi. Ehkki seda, et surm ei saabunud lämbumise tagajärjel, kinnitas ka kohtumeditsiiniline ekspertiis, keerlesid kõik ema päevad ja tunnid ühe küsimuse ümber: kas ta oleks saanud kuidagi pojaga juhtunud tragöödiat ära hoida?

Enneaegne, kuid tragi

Renar sündis 3. mail, 25 päeva enne oodatud sünnitähtaega. Oli 50 cm pikk ja kaalus 2935 grammi. Esimeste elukuudega viskas pikkust juurde 18 cm.

21. septembril käis Erely temaga perearsti juures, kõik oli korras. Poeg juba keeras.

„Siis tuli tal nohu, silmapõletik. Tegin talle auru, tõmbasin tatti ninast,“ räägib 24aastane, aga kogenud ema Erely. Tal on ka kaks vanemat poega – kahe- ja viieaastane.

Kaks päeva enne surma, 4. oktoobril tõusis poisil palavik – 38,8. Erely andis beebile palavikualandajat. Päev hiljem oli palavik langenud 37,6 kraadile.

„Ta ei olnud enam õhtul kuum, ma ei hakanud kraadima, sest ma ju tunnen selle ära. Ta jäi mu süles magama, pildistasin veel meid... Vaatasin, et tal jooksis pisar põsel.“