See lause pärineb retsensioonist, mille Väljataga kirjutas 2008. aasta oktoobris Hendrik Lindepuu eelmisele Herberti tõlgete raamatule „Valitud luuletused“. Tänuväärselt ei leppinud Lindepuu ainult nende valitutega, nii on uues raamatus lisandunud veel umbes teist sama palju tekste ja paistab, et tegemist on (vähemasti peaaegu) kogutud luuletustega. Ning pole õigemat hetke selle raamatu meile ilmumiseks kui praegu.