Mina olin just siis saanud ülikoolis esimesed linnaplaneerimise õpetused, mis lõpetasid minu teismeea magusa tähelepanematuse Tallinna vajakajäämiste suhtes. Algas piinarikas vigade märkamine, mis üldjoontes kestab siiani ning loob minust kibestunud vanainimest. Lorde’i laul oli kui harv valguskiir, mille sõnum salvestus minus umbes sedasi – kõigil paikadel on potentsiaali inspireerida oma asukaid, olgu need kohad kui tahes erinevad hea elanikukeskse linnaruumi õpikunäidetest. Unistasin omanäolisest noortekultuurist, mis kasvaks välja põlluküladest ja eeslinnadest, ning võtsin vastu otsuse nende paikade puhul püüdlikult vähem hinnanguline olla.