ARVUSTUS | Soomlastel on õnnestunud midagi, mida Eesti kinoloos pole hästi suudetud

Kaarel Kuurmaa kirjutab Soome režissööri Mikko Myllylahti debüütfilmist.

Räägitakse riigi või rahvuse filmikeelest. See tekib festivalide kureeritud kavades, seda otsitakse filmifondides ja seda püütakse mõtestada kriitikute aasta ning kümnendite ülevaadetes. Loomulikult on iga vähegi suurema filmimaa puhul see tegelikult raskesti piiritletav, sest iga uus ning loodetavasti originaalne filmiteos peaks ju suutma kehtestada omaenda suveräänse aegruumi ning vana korra lõhkuma. Ometi on see raskesti tabatav nähtus vahel ilmseksimatult selge.

Režissöör Mikko Myllylahti debüütfilm „Puuraiduri lugu“ on väga Soome film. Muidugi tuleneb see lähedasest sugulusest Juho Kuosmaneni (eelkõige „Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus“, mille stsenarist oligi Myllylahti) ning vendade Kaurismäkide loominguga, mis viimastel kümnenditel Soome filmi kuvandit on loonud. Kusagil oleks nagu olemas sama muld, millest on võrsutud, või on see mitmekuine kaamos, hullutava kesköö päikese all kogetud suvise Sodankylä festivali mõju või hoopis südamesse loetud Arto Paasilinna romaanid? Ei tea, aga meie soome-ugri veljel on õnnestunud midagi, mida Eesti kinoloos pole hästi teha suudetud. Nad on oma maailmalõpus elamisest, lumekuhjadest ning välisest tundetusest teinud mõjuva kaubamärgi, mida teatakse kaugemalgi.