REPORTAAŽ | Sadade petetud laenuühistute klientide seas. „Ma pole jurist, ma ei pea kõike teadma!“

Pankrotistunud Eesti Arengu Hoiu-laenuühistu võlausaldajate esimese üldkoosoleku õhkkond oli täis pettumust, usaldamatust ja nördimust.

17. oktoober. Ilus päikesepaisteline, kuigi tuuline keskhommik Tallinnas. Buss number 40 valgub Toompuiesteel peaaegu tühjaks. Üksteist käe alt toetavad eakad paarid. Mehed eri tegumoodi ja värvi portfellide ning diplomaadikohvritega. Kõik liiguvad tasasel sammul Meritoni hotelli poole. Otsitakse õiget sissepääsu. Üks vanem proua pelgab pisut pöördust: kas ikka jõuab nii kiiresti astuda, et ukse alla ei jää? Kahtlusteks pole aga aega, tagant tulev rahvasumm lükkab vanadaami hotelli sisse.

Fuajees juhatab väike eestikeelne sildike teisele korrusele, kus kell 11 algab pankrotistunud Eesti Arengu Hoiu-laenuühistu võlausaldajate esimene koosolek.

Pankrotihaldur Martin Krupp on kohal juba kella kümnest ja üllatub, et poole tunniga täituvad saali kõik 200 tooli. Ja inimesi tuleb üha juurde.