KUNST | Muusad ei vaiki
Wiiralti preemia näitustest ARSi projektiruumis ja GÜ galeriis kirjutab Vappu Thurlow.
![TÄNAVUNE LAUREAAT: Iga kolme aasta tagant välja antava Eesti olulisima graafikakunsti auhinna, Wiiralti preemia pälvis tänavu Lauri Koppel ofset-litograafia tehnikas seeriaga „Suvila“.](https://images.delfi.ee/media-api-image-cropper/v1/011e0a60-5938-11ed-aa33-0316d1a153cb.jpg?noup&w=1200&h=711&ch=0.788&cw=0.934&cx=0.033&cy=0.0905&r=16:9&rotate=0&flip=0)
Vive Tolli on öelnud, et graafika on just see, mida kunstnik ise teha tahab, mis on tema sees, aga vabanemine loomingusse tuleb vaimse toetaja, õpetaja suunamisel. See, mis on „sees“, on olulisim osa loomingust, ja parimal juhul „klikib“ just see pildi ees seisva vaatajaga. Inimesed, kes armastavad kultuuri, teavad, et mõtlemine on õnnestav tegevus ja dialoog kellegagi, kes on teose loonud, võib anda tiivad. See võib omakorda inspireerida uusi teoseid looma. Hea loomingu tingimuseks on vajalik mingi sisemine õnnetunne – mis küllap suurelt osalt annabki loomingule individuaalsuse, sest inimesed on õnnelikud nii erinevate asjade üle. Üks kõige loomulikumaid õnne allikaid on loodus, ja kunstnikud, keda see inspireerib, ei kao kuhugi.