KUNST | Muusad ei vaiki

Wiiralti preemia näitustest ARSi projektiruumis ja GÜ galeriis kirjutab Vappu Thurlow.

Vive Tolli on öelnud, et graafika on just see, mida kunstnik ise teha tahab, mis on tema sees, aga vabanemine loomingusse tuleb vaimse toetaja, õpetaja suunamisel. See, mis on „sees“, on olulisim osa loomingust, ja parimal juhul „klikib“ just see pildi ees seisva vaatajaga. Inimesed, kes armastavad kultuuri, teavad, et mõtlemine on õnnestav tegevus ja dialoog kellegagi, kes on teose loonud, võib anda tiivad. See võib omakorda inspireerida uusi teoseid looma. Hea loomingu tingimuseks on vajalik mingi sisemine õnnetunne – mis küllap suurelt osalt annabki loomingule individuaalsuse, sest inimesed on õnnelikud nii erinevate asjade üle. Üks kõige loomulikumaid õnne allikaid on loodus, ja kunstnikud, keda see inspireerib, ei kao kuhugi.

Ka Wiiralti preemia näitusel ARSi projektiruumis on neid, kes ammutavad hingejõudu loodusest. Ove Maidla ja Lilli-Krõõt Repnau tunnetavad metsa ja tihniku ehedat kohalolu ning leiavad üles selle punkti, milles graafika väljendusvõimalused ja loodusliku stiihia rütmid teineteist võimendama hakkavad. Marilyn Piirsalu kuivnõeltes tundub midagi olemuslikult värsket, mis on õhus aedlinna katuste kohal. Virge Jõekalda vaatab meie toitjat maad väga lähedalt ja teda rõõmustab võimsa jõuga esiletungiv võrse. Kaija Kesa mokulitod liblikatega näitavad looduse nõiduslikku tervikut, milles on koht nii harmoonial kui vastuoludel. Mark Antonius Puhkani poleemiline linoollõige „Roheline energia“ suure kuusega kätkeb „aheldatud metsalise“ teemat, kus loomulik olend on vastamisi asetatud metalliga, mis ta olemist takistab.