Tohime, kuid eriti ei taha.

Me vahel hapu näoga peenraid rohime

ja mõnda suppi sööme, endal süda paha.


Võib vabalt jalutama minna linna.

Ka küla peal me jalutada võime.

Ent ometi ei läinud meie sinna,

vaid metsa läksime ja puravikke tõime.

Siis sulavõiga pannile nad lõime

ja pikalt mõtlemata ära sõime.

Miks me nii tegime?

Tegime, sest võime.