Pühaduse mutta trampimine

Andrei Hvostov tutvustab Kirill Serebrennikovi ohtralt tuska ja sünkmeelt sisaldavat filmi „Tšaikovski naine“.

Soojenduseks üks vene haritlaskonnas ringlev nali, alatu ja madal nagu kogu meie ajastu. Kuna Ukraina sõjas teeb suuri tegusid palgasõdurite äriline ühendus Wagner, mille nimetus on tuletatud 19. sajandil elanud suure Saksa helilooja nimest, siis võib-olla oleks aeg moodustada natuke patriootlikumalt ja ja venelikumalt kõlav palgasõdurite armee Tšaikovski, kuhu hakatakse (nüüd tähendusrikas muie) värbama teadagi millise orientatsiooniga isikuid...

Jah, Tšaikovski oli homoseksuaal, ja see asjaolu ei tumestanud omal ajal mitte ainult tema elu, vaid natuke ka lavastaja ning filmirežissööri Kirill Serebrennikovi oma. Nimelt tuli Serebrennikov mõttele teha mängufilm Tšaikovskist juba 2013. aastal, esialgu lühifilmina. Vene kultuuriministeerium andis projektile (ebapiisavalt) raha, aga Vene kinofondi eksperdid keeldusid eelarvele üldse midagi lisamast, märkides napilt, et filmil „puudub vaatajapotentsiaal“. Teose võimaliku edukuse või läbikukkumise hindamine käis paralleelselt avalikkuses kirgi kütnud aruteluga Tšaikovski seksuaalsuse üle.