Matusetalitaja hinnangul on surnute meik ajas tunduvalt paremaks läinud. „Ahhetatakse: ta pole nii ilus olndki!“

Meestel, kes näevad oma töös iga päev surnud inimesi, on aastate jooksul kogunenud hulk tähelepanekuid ka elavate ja ärasaatmiskultuuri kohta.

Mõnes peres on lastele räägitud juba maast madalast, et elu lõpeb surmaga. Sellisel juhul võtavad inimesed seda päeva rahulikumalt.

Kui surmast pole räägitud, võib lein tabada eriti rängalt. On olnud, et ka 60ndates laps on 95aastase ema kaotuse tõttu leinast siruli.

Mõni jääb elu lõpuni leina kinni. Ilmuvad matusekuulutused nagu „Mälestame 25ndal surma-aastapäeval“.

Mõnikord sureb kellelgi ema, aga ta ei oska tema kohta mitte midagi mälestuseks kirjutada. Nii ütlebki – ei oska.

Teinekord ei saa laps vanema matusele tulla, sest ollakse tööl.

See on lugu Eesti ärasaatmiskultuurist, lähedaste soovidest ja mõtetest, surmaga rahu tegemisest ja sellest, kuidas aina kiiremas maailmas kiirustatakse ka matustega.