SARI | Guillermo del Toro õuduste assortii

Mehhiko filmitegija Guillermo del Toro näitab, kuhu tänapäeva õudus võib areneda, kirjutab tema õudusantoloogiat vaadanud Raul Sulbi.

Mis on õudus? Üks läbinisti ebaõnnestunud nimi suurepärasele žanrile. Ebaõnnestunud, sest kirjeldab afekti. Afekt võib aga olla igal inimesel erinev, mistap on kerge tekkima eksiarvamus, justkui mõni õudusjutt, film või koomiks on vilets, kuna „pole õudne“. Õuduskirjandus ega õudusfilmid pole tegelikult afektižanr, mis peaks tingimata šokeerima, tekitama jälestust või looma klassikaliste jõuluaegsete inglise maalosside tondijuttude hubast õudusfiilingut.

„Õudustunde“ tekitamine ei ole tegelikult õuduskirjanduse või filmide peamine ega ainus eesmärk. Neutraalsemad ja paremad nimed õudusžanrile oleks ehk üleloomulik kirjandus või weird fiction, mis tähistavad paremini lugejas või vaatajas mingi kummalise, teistsuguse, ebamaise, võõra ja ärevakstegeva tunde esilekutsumist. Õudus on kindlasti tihedasti seotud psühholoogiaga, aga hea õudus kindlasti mitte psühhopatoloogiaga.