ARVUSTUS | Maria Ulfsak: „Peter von Kantis“ on julmust, armuhullust ja võimumänge, kuid film jätab külmaks

Maria Ulfsak kirjutab François Ozoni uuest romantilisest draamast „Peter von Kant“, mis kohe pärast PÖFFi lõppu kinolevisse maandus.

Tänavuse Berliini filmifestivali avafilmina esilinastunud prantsuse režissööri François Ozoni „Peter von Kant“ on ennekõike suunatud inimestele, kes filmiajaloost midagi teavad. Hea, kui olete näinud Rainer Werner Fassbinderi ängistavat meistriteost „Petra von Kanti kibedad pisarad“ (1972) ja teate, kuivõrd tähendusrikas on Hanna Schygulla roll Fassbinderi loomingus. Veel parem, kui olete kursis Ozoni enda esimese töötlusega Fassbinderi töödest – „Veepiisad kuumadel kividel“ (2000), mis prantslase karjäärile omal ajal hoo sisse lükkas. Kui kõik need konnotatsioonid ja allhoovused jäävad teile kaugeks, võib ka see film kaugeks jääda, mõjudes lihtsalt natuke närvilise alatooniga tubateatrina. Kuna tegu on kummardusega Fassbinderile, siis komplektis varalahkunud geeniuse enda loominguga on sel lool veidi enam jumet.

Petrast – edukast moedisainerist – on Ozoni käsitluses saanud hoopis Peter, tüsedavõitu ning ekstsentriline filmilavastaja. Teda mängib suurepäraselt Denis Ménochet, kes on vahest tuttav Tarantino „Vääritutest tõbrastest“ või ka meie kinolevis jooksnud Xavier Legrandi meisterlikust „Hooldusõigusest“. Oma näitlejannast sõbranna Sidonie (Isabelle Adjani) kaudu tutvub Peter endast märksa noorema ja väga seksika meesmodelli Amiriga (Khalil Ben Gharbia). Neil tekib armusuhe, sest ühe poolt on raha ja prestiiž, teise poolt aga noorus ja ilu – mis võiks valesti minna, eks ole. (Siit saab välja lugeda viite Fassbinderi enda suhtele Maroko näitleja El Hedi ben Salemiga – filmi „Hirm sööb hinge seest“ peaosalisega.)