Surmaretk. 1933. aastal Eestist välja saadetud põgenikud külmusid teel Soome surnuks

Veebruaris 1933 Venemaalt Eestisse põgenenud ingerlastele varjupaika ei antud ja neil tuli asuda jalgsi surmaretkele üle mere.

Teisipäeva õhtupimeduses 28. veebruaril 1933 komberdas Tütarsaare randa vaevaliselt võõras mees. Ta oli tulnud jalgsi üle mere Eestist. Kohalikud kalurid viisid poolsurnud mehe sooja, toitsid teda ja andsid selga kuivad riided. Külm oli pikal teekonnal võtnud tema mõlemad käed ja nägugi oli saanud külmakahjustusi. Eluvaim tagasi tulnud, jutustas võõras oma traagilise loo.

Tütarsaarele saabunu oli Ingeri põgenik Andreas Styf. Ühes kahe kaaslasega, 17aastase Johannes ja 25aastase Marius Styfiga, oli ta 11. veebruaril Venemaalt salaja üle piiri Eestisse tulnud, kuna elu seal oli muutunud põrguks. Eesti piirivalvurid aga vangistasid nad, selgitades, et Eesti ei või pagulasi vastu võtta. Peale kümnepäevalist kinnipidamist Eestis, anti neile teemoon ja kompass ning saadeti 22. veebruaril riigist välja. Et tagasi Venemaale mehed minna ei saanud, võtsidki nad ette ohtliku teekonna üle lahe Soome.