Põrandaalustest karidest mööda purjetav päris pop
Gram-Of-Fun pole ka sile nagu peegel, millelt seda vihjatud ainet vanasti tehti, ta tõmbab enda saundi sisse ka elektroonilisi ja funk/soul ning muid jooni, aga mingit alt-poppi siin pole. Muidugi on loos „5AM“ UK garage suge, „Poolside“ kutsub koos Sammalhabeme ja nubluga basseiniservale Los Angeleses läikiva post-räpi taktis sumisema ja „Lemonade Summer“ väristab järjekordse süntpopirivaivali tuules kilejope selga, aga see kõik ongi praegu peateepopi stilistika.
Alustan nimest. Paljud tuttavad muusikaspetsid on veidi grimassitanud: okei, okei, aga see nimi. Ma olen vait olnud, sest ei suuda igasse vaidlusse söösta. Nüüd on õige hetk öelda, et lahe nimi. Eks grammofon ja kokaiin on ikka kokku käinud. Vähemalt popmuusika ajaloos on see nii olnud! Vihje sellele on julge ja vaimukas. Ja Gram-Of-Fun on ju popbänd. Päris popbänd, mööndusteta millelegi alternatiivsele, flirtimata andergraundiga. Andergraund elab alati kenasti, ta ei vaja neid ülaltpoolt läbi põranda kukkujaid. Ohtralt on meil popartiste, kes teevad norm-mussi, ei löö läbi ja siis vabandavad: meil siuke indifank kosmilise kallakuga, Eesti jääb väikseks (aga mujal on selliseid artiste mustmiljon).
