Päikesekiirte puudus ja lagunenud mõisad: maailmas on vaikselt levimas kuuldused Eestist kui gootimaast

Suure tumeda maa võimalustest tõusta gootite meeliskohaks, kirjutab Anne Vetik.

Kell on 16.00 ja õues on pime. Lisaks veel rõske, külm ja seeläbi tervikuna trööstitu. Puud on raagus, taevas on päevasel ajal hall. Üleüldse, kõik on hall, pikk november on Eesti värvidest tühjaks imenud. Tallinna (Raplat, Tartut, Jõhvit) valdab kõikvõimas monokroom. Kapist vaatavad mulle vastu mustad särgid ja püksid, suvised heledad hilbud on ammu kolinud kapi ülemistele riiulitele. Minu sisemine goot on olukorraga rahul, vaatan aknast vareseid, kes rapivad musta prügikotti. Tekib tahtmine kuulata sünget muusikat, soovitavalt laialivalguvate süntidega, ja lugeda midagi okultistlikku.

Ma ei ole oma soovides üksi. Maailma popkultuuris on taas tõstmas pead gootika laine. Addams Family baasil loodud Netflixi sari „Wednesday“ lööb vaatajarekordeid. Korsett, must pits ja nahk on olnud pildil nii suurtel moelavadel kui H&Mis ja Depopis juba paar hooaega järjest. #gothaesthetics viskab Instagramis ette mustmiljon pilti. Peavoolu kuulsused ei jää mängust kõrvale: gootideks ehivad end õed Kardashianid, Megan Fox ja tema peika Machine Gun Kelly, isegi hea tüdruk Taylor Swift püüab cosplay’da tumedat printsessi. Edgar Allan Poe võiks tunda end praeguses ajahetkes üsna koduselt, vähemalt visuaalist lähtudes. Sisuga on lood teised. Uus gootika ei kanna endaga kaasas maailmavalu ja süngus on pealiskaudne. Mõnikord aga tuleb sisu pildile järele, seega võib siinkohal loota parimat. Täpsemalt: sünkjamat.