ARVUSTUS | „Erik Kivisüda“ tõmbab vaataja väljamõeldiste maailmast tõeliste tunnete juurde

Tõnu Karjatse kirjutab uuest Eesti koguperefilmist „Erik Kivisüda“.

Stsenaristid Andris Feldmanis ja Livia Ulman ei aruta lähemalt Eriku ja Maria perekondade erinevuse üle, vaid keskenduvad fantaasialoole, mis noort vaatajat peaks eelkõige köitma. Filmi aluseks oleva Sass Henno romaani „Mereröövlimäng“ tegevus kandub filmis Tartu puitagulist Vanasse Euroopasse - uhkesse häärberisse, kus on tunda kadunud aristokraatia hõngu. Eriku luksusliku magamistoa seinalt vaatab okultistist vanatädi rangeilmeline portree ja nurgas seisab elusuuruses raudrüü. Kõik justkui lubaks vanas lossis hargnevat Mussorgski ja Poe õhustikus kummituslugu peidetud tubade ja ootamatult elavneva raudrüüga, kuid noored kangelased hülgavad selle intrigeeriva hoone ning lähevad hoopis mootorpaadiga merele Maria okeanoloogist ema otsima. Seal satuvad nad oma seaduste järgi toimivasse surnute ja elavate maailma vahetsooni, mereröövlilaeva Ouroboros pardale (antiikmütoloogias kannab sellist nime end sabast sööv madu, aja ja korduvuse tähistaja). Kui laeval olevad kila-kola täis riputatud mereröövlid