Aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoos päästis naiste elu: seni süüdistasin end, et miks ma ei toimi nii nagu teised. Mis mul viga on?

Kaheksatunnised tööpäevad kontoris said emotsionaalselt nii kurnavaks, et kui Liisa (29) ühel hommikul arvutikaane avas, sai ta paanikahoo. „Tundus nii jube, et pean jälle sedasama asja hakkama tegema.“ Tähtsaid asju oli tal aina raskem ära teha, kui tekkis rutiin.

Loe värskest Eesti Ekspressist: SUUR LUGU. Sahmerdamine. Unustamine. Keskendumisraskused. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire pole ainult „väikeste poiste mure“

ATH diagnoosi ja ravini jõudmine andis talle tagasi lootuse. Selleni jõuda oli aga keeruline. Liisal oli korduvalt diagnoositud depressioon ja antidepressante välja kirjutatud, kuid ta sümptomid polnud kunagi päris täpselt depressioonile omased. Vahepeal oli ta alanenud meeleolus. Siis oli kõik jälle väga hästi, tunne oli lausa eufooriline.

Kui tuttav andis Liisale mõtte minna kontrollima, ega tal äkki ATHd pole, mõtles ta: ei, seda nüüd küll mitte. See on ju see väikeste poiste haigus! Ometi võttis naine asja käsile. Ta alustas perearstist, kus öeldi, et nemad sellise asjaga ei tegele. Järgmiseks proovis riiklikus süsteemis vastuvõtule saada.

Rahvamaja juhatajana töötav Siiri oli 49aastane, kui tal diagnoositi aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Naine taipas, et tal on midagi viga, ta lihtsalt ei toimi nii, nagu teised. Ta usub, et kui oleks diagnoosi saanud varem, oleks läbipõlemise- ja enesesüüdistuste jada ära jäänud.