Mis on ühist kodanikuaktivistil, kriminaalil, Kalevipojal ja poliitambitsioonidega maamehel? Kõik neli kasutavad ära lünka Eesti seadustes, otsides rahuldust loomade abil.
Igaüks mäletab oma esimest korda.
Raineri* jaoks algasid ettevalmistused juba paar päeva enne akti. Ta tahtis, et väljavalitu end tema seltsis mugavalt ja turvaliselt tunneks. Kõik käis samm-sammult. Hellitused, silitused.
Oli üheksakümnendate algus, Rainer oli neliteist ja elas veel vanematega Lõuna-Eestis asuvas talus. Süütuse kaotamise päeval oli ta kodus üksi. Raineri väljavalituks oli tema pere liige, isane hundikoer Pontu*.
Rainer laskis Pontu majja. Heitis ise püksata neljakäpukile. Kuna tegemist oli esimese korraga ka Pontu jaoks, oli Rainer arvestanud, et peab oma väljavalitut suunama ja akt tuleb hell. Pontu teadis aga täpselt, mida Rainer ootab. Ta ronis poisile selga. Koera entusiasm oli Raineri jaoks isegi üllatav. Esialgu oli tal valus, korraks jõudis tekkida koguni hirm. „Järsku oli tunne kirjeldamatult hea,“ meenutas Rainer kogemust peaaegu kolmkümmend aastat hiljem, 2019. aasta oktoobris.
Tänaseks on Rainer neljakümnendate eluaastate keskpaigas. Seksuaalne huvi loomade vastu on tal aga säilinud läbi elu, lemmikuteks ongi jäänud hundi- ja politseikoerad. Käesoleva aasta suve seisuga oli Rainer enda sõnul seksinud kuue loomaga.
