Andrei Hvostov: Draamateatri „Café Théâtral“ on kui kühvlitäis liiva libedal kõnniteel
Andrei Hvostov kirjutab, et Draamateatri „Café Théâtral“ annab tusameelses talves tubli vitamiinilaksu. Seda lavastust võiks vaatama minna kas või elujaatava lõpulaulu pärast.
Draamateatri värskemaid lavastusi „Café Théâtral“ tekitab paratamatult (kas ka ettekavatsetult?) assotsiatsioone 1972. aasta mängufilmiga „Cabaret“, mille tegevuspaigaks on omakorda 1931. aasta Berliin. Draamateatris lavale toodud teatrikohvik on pesueht kabaree laulu- ja tantsunumbritega ning kohustusliku džässbändiga. Lisaks veel üks vältimatu komponent – omanik ehk konferansjee. Tema rollis esines „Kabaree“-filmis Joel Grey ning Draamateatri laval Viire Valdma, ülesandega hoida lavaliste tantsu- ja laulunumbrite ning koomiliste sketšide karusselli koos. Veel üks etenduse kokkulangevus kultusfilmiga on kolmekümnendate aastate hõngu loomine nii riietuse kui käitumisega. Hoolimata sellest, et Tõnu Kargi kehastatud boheemlaslik fantasöör on mobla omanik ja Rein Oja näideldud stammkunde mainib oma elutraagikast rääkides õhtutundidel laual helendavat läpakat, ikkagi on need äratuntavalt kolmekümnendad aastad. Mistõttu hakkasin ootama (kas oli seegi lavastajate poolt nii ette kavatsetud?) poliitilist sõnumit. „Cabaret’“ atmosfääri tegi eriliseks teadmine, et aastale 1931 järgneb 1933, millele tehti filmis karjuvaid vihjeid haakristikäesidemeid kandvate tegelastega, kelle kutsumuseks oli Berliini ööelus askeldavatele dekadentidele ja hälvikutele peksa anda, jättes kõikide näod meelde, et kunagi tulevikus kanda nende nimed koonduslaagritesse saadetavate nimekirjadesse. Kuna „Café Théâtrali“ lavakujundus ning väljaspool teatrimaja Eestis ühiskondlikult ja poliitiliselt toimuv loob samasuguse metakeele, siis tekkis mul kartus – ja ma olen kindel, et mitte ainult minul – näha laval mingi hetk kaabusid kandvaid ning lõõmavaid tõrvikuid rusikasse pigistavaid tüüpe. Ehk siis vihjet 2023. aasta valimistele, mille tulemusena juhtub (võib juhtuda) Eestis midagi sarnast, nagu 1933. aastal juhtus Saksamaal.