Rita Ray esitus: nii viisakas, et emotsioonidel on raskusi kohale jõudmisega

Aleksander Algo arvustab Rita Ray teist kauamängivat.

„Make or break plaat,“ mõtlen endamisi Rita Ray värsket kauamängivat peale pannes. Võib tunduda kohutavalt ülekohtune – ja eks natuke ongi –, arvestades, et tegu on alles lauljatari teise plaadiga, kuid lati seavad kõrgele ikka need, kes kõrgele hüpata tahavad. Kristi Raiase kõlav alias hõigati ju esimese korraga nii kõvasti välja, et edasi sai ainult stratosfääri. „Viimaks on Eestis soul, soul on päästetud, Eesti soul massidesse!“ mäletan rõkkeid, kodumaa kõrgemate musajõududeni välja.

Rital olid vahepeal hääleprobleemid, mis ei lasknud tal tubli debüütplaadiga kaasnenud ovatsioone nautida. Plaadiesikate aegu ilmnenud probleemid olid lausa nii hulluks kiskunud, et lauljatar pidi „uuesti laulma õppima“. Aga mitte sellele ei taha ma siin keskenduda – stilistiline vahe pole kuigi tuntav ja lisaks on ta vokaal võrreldes esimese plaadiga veidi selgemalt esile tõstetud, seega kõik eeldused tugevaks jätkuplaadiks on olemas. Lisaks: naljaga pooleks võib öelda, et mis saab üht soulitari veel enam sütitada kui teele murdunud puud. Aga ei, paistab, et ikka ainult armu-, mitte hamba- ega häälevalu on see, kust mõjusat souli välja pigistatakse. Sest plaadi emotsioonidel on läbi viisaka esituse ja lineaarse loojutustamise raskusi kohale jõudmisega.