ARVUSTUS. Seni kirjutamata ajalugu. „Kuninglik eluviis kurnab kõige sagedamini ära ja paneb täielikult nahka tervise“

Sandra Jõgeva kirjutab leedu kirjaniku Kristina Sabaliauskaitė edukaimast romaanist, kaheosalisest „Peetri keisrinnast“.

Katariina I oli Vene keisrinna, Peeter I abikaasa. Naise vanemate nimed on küll teada, kuid nende täpsem seisuslik päritolu on jäänud hämaraks. Fakt on see, et nad surid 1689. aasta paiku katku ning tulevane Katariina I, sünninimega Marta Helena Skowrońska, oli nii pesunaine, teenija kui näiteks tulevase Eestimaa kuberneri Rudolph Felix Baueri armuke, jäädes elu lõpuni kirjaoskamatuks. Olles veel mitmes majapidamises nii teenija kui peremehe armuke, sattus ta lõpuks Peeter I parima sõbra vürst Menšikovi juurde, kus naine Venemaa ajaloos erakordselt olulise isevalitsejaga kohtuski. Mõnevõrra ootamatult võttis Peeter I Marta endale naiseks. Katariina I suri 17. mail 1727. aastal kopsuabstsessi tagajärjel, kaks aastat pärast Peeter I surma ning kolm aastat pärast tsaarinnaks kroonimist. Katariina I oli surres 43aastane ning ta oli jõudnud sünnitada 12 last, kellest täiskasvanuks said kõigest 2.

Katariina I surmapäeval toimubki Leedu rahvusvaheliselt kuulsaima nüüdiskirjaniku Kristina Sabaliauskaitė edukaima romaani, kaheosalise „Peetri keisrinna“ tegevus. Sabaliauskaitė „teeb Jaan Krossi“ ehk võtab ajaloost vastuolulise tegelaskuju ja kirjutab ta tagantjärele oma väikerahva hulka kuuluvaks. See tehakse selgeks kohe romaani esimestel lehekülgedel: „Iga kord, kui mulle hiljem öeldi, et las pigem kogu Venemaa arvab, et minu vanemad olid tundmatud holopid, mitte leedu aadlikud, kerkis mul meelepahast otsekui klomp kurku.“