Vähiravifondi vabatahtlik aitab saatusekaaslasi: minult tullakse ikka küsima, kas kogun enda jaoks

„Kas see müts ikka sobib?“ küsib Anne Saavaste enne kaamera ette istumist. „Mul kodus on neid terve hunnik, aga midagi pähe ikka panna ei ole,“ näitab ta naljatledes kodus oleva mütsikuhja kõrgust. Eesti Ekspressiga kohtumiseks on ta välja valinud vanaroosa mütsi, millesse peenelt sisse kootud sätendav kuldne niit, jõuluajale igati sobilik.

„Minu käest on ikka tuldud küsima, kas ma kogun enda jaoks,“ sõnab ta läbi naeru. „Noh, nähes minu välist olekut või paljast pead. Juuksed mul enam ei kasvagi kusjuures,“ lisab rõõmsameelne naine, et inimestele jääb kohati arusaamatuks, miks ta seda teeb. „Nii juba inimestega on, kuniks teema neid ei puuduta, siis see ka ei haaku.“

Viljandist kümme kilomeetrit väljas elav Saavaste käib linnas annetusi kogumas paaril korral kuus. „Bussid sõidavad,“ ei leia ta vabandusi, kuid tõdeb, et vahel paneb tervis siiski piiri ette. „Korraga seisame kaks tundi ja see võttis alguses harjumist,“ räägib ta. „Tänaseks olen aga vastu võtnud otsuse, et seni, kuni mina jaksan, seni mina ka kogumas käin.“ Ja Saavaste jaksab, sest teda motiveerib vabatahtliku tööga kaasnevad positiivsed emotsioonid.