Linda Kaljundi essee. Sümbolid – omad ja võõrad korraga

Lähtudes Jaanus Samma näitusest „Vaikelud rahvuslikel motiividel“ kirjutab Linda Kaljundi aastalõpu essees, et praegusajal on järjest rohkem vaja visuaalset kirjaoskust.

Sattusin hiljuti Balti jaama turu teisele korrusele, kus laiub vanakraamipoodide maailm. Tulin kunstnik Edith Karlsoni soovitusel otsima kahe peaga vasika topist, mille ühe kapi otsast leidsingi. Ilmselt mõne talupoja tehtud, nahatükid rohmakalt kokku õmmeldud – lipp lipi peal, lapp lapi peal – natuke õudne, aga kodune ka. Kiikudes kõrgel puukelgu otsas ja justkui ähvardades kohe kaela sadada, mõjus see õnnetu elukas järsku omamoodi mälestusmärgina lõppevale aastale.

Piiblilugu kuldvasika kummardamisest on viimasel ajal põhjust sageli meenutada, see kullakarva iidol siin oli aga suisa ise endale kaks pead otsa kasvatanud – siit võib igaüks ise edasi mõelda, kas võtta neid eriarvamuste, otsustamatuse, mitmetähenduslikkuse või hoopis millegi muu märgina.

Kui juba kohale tuldud, tekkis kiusatus minna ka turu kaugematesse sügavustesse, sinna, kus talumööbli, eestiaegse portselani ja lauahõbeda vahetavad järk-järgult välja nõukogudeaegsed asjad. Paljuski turistidele mõeldud retrohõnguline väljapanek paistis seisvat pisut tolmununa juba pandeemia aegadest saadik ega olnud ilmselt pikka aega õiget klienti leidnud.